Looduse loomus 2 õli vineeril 2025

Sellel maalil tõuseb hävituslik hiiglane üle metsa ja niidu koos oma veidrate kaaslastega. Just nagu Šiva – laastav jõud ilma isikliku kavatsuse ja süütundeta. Selles kaootilises liikumises on samas mingi mänguline ilu: meeldetuletus, et lagunemine puhastab pinnase uue korra ja uue sünni jaoks.

Meheks olemine on mulle loomulikult tuttavam. Olen ise tundnud seda survet, mida meestelt oodatakse, ja tean, kui kergesti võiks vahel “kork pealt ära lennata” ja midagi koledat juhtuda. Õnneks olen end aastate jooksul teadlikult arendanud ja püüdnud hoida vaimset tasakaalu. Me ei ole ju mingid terminaatorid – me oleme ka hoidjad ja ehitajad. Ka meestes on naiselik pool; ilma selleta oleks asjad väga halvasti.

Elades koos kolme naisega õpin iga päev naiseliku energia keelt. See on õrn ja samas võimas – loob ja hoiab, aga kui vaja, lööb välguna. Naised on minu jaoks olemuselt müstikud: šamaanid, nõiad, maagid, selgeltnägijad. Midagi, mis jääb mõistusele seletamatuks – täpselt nagu loodus.

Mu oma naisel on tugevad “nõia-eeldused”: tugev intuitsioon, suur tundlikkus energiate suhtes, tugev side loodusega. Lisaks suurepärane haistmine ja kuulmine. Looduses liikudes teab ta tihti, kust on loom hiljuti läbi läinud või kas keegi on parajasti läheduses.

Looduse loomus 1 õli vineeril 2025

See maal ei olnud algselt mõeldud rääkima naistest, aga nii ta läks. Abstraktse alusmaali – suitsujälgede, värvinirede ja pritsmete – seest hakkas tasapisi välja tulema figuur ja selle ümber meeleolu ja olustik.

Sellest sai looduse ja naiseliku jõu ühenduse portree ja manifest.

The post Two paintings – two different forces appeared first on PRIIT PAJOS art.

Siin on väikene tutvustus kunstnike grupist nimega Kursi Koolkond.

1988. aastal nelja noormehe -Peeter Alliku, Ilmar Kruusamäe, Priit Pangsepa ja Albert Gulki poolt Tartus loodud kunstnikerühmitus on nüüdseks,36 aastat hiljem, Eesti vanim pidevalt tegutsev kunstnike grupp.

Igal aastal korraldatakse vähemalt üks-kaks kohalikku ja rahvusvahelist kõrgetasemelist kunstinäitust.

Nimi Kursi Koolkond viitab väikesele Kursi külale Kesk-Eestis, millega kõigil asutajaliikmetel oli mingi seos.

Nagu igast pikemat aega tegutsenud "bändist", on ka Kursi Koolkonnast läbi käinud üsna mitu liiget. Hiljem on grupiga liitunud Marko Mäetamm, Reiu Tüür, Imat Suumann ja Külli Suitso. 

Ilmar Kruusamäe kutsus mind 2001. aastal, kui olin pärast ülikooli lõpetamist esinenud juba paari isikunäitusega ja tõestanud, et kuulun Tartu ja kogu Eesti edumeelsetemate kunstnike hulka. Muidugi olin kutsest väga meelitatud, kuna gruppi kuulusid kunstnikud, kes olid Eesti kaasaegse kunsti absoluutsed tipptegijad.

Kursi Koolil on olnud kombeks kutsuda oma näitustele ka 1-2 külaliskunstnikku.

Praeguseks on “bändist” lahkunud Marko Mäetamm ja ka Peeter Allik, kes suri 2020. aastal.

Alljärgnev on väljavõte eesti kunstikriitik Ants Juske artiklist “Kursi on kaugel, Tallinn veel kaugemal”:

Kursi koolkond tekkiski 15 aastat tagasi tituleerides end avaliku irooniana provintsikunstiks. Kriitika läks õnge ja pikka aega peetigi kurslasi mingiteks tigedateks ullikesteks. Kursi almanahhid kütsid oma parodiseeriva ja kohati õela tooniga ka omalt poolt üles vastasseisu ametliku kunstiga

Nüüd on palju vett merre voolanud ja Kursi koolkonnast on vörsunud küll biennaalikunstnikke, vabariiklike kunsti preemiate laureaate, liidu esimehi, rektoreid ja inten dante. Huvitav on aga see, et vaatamata märkamatule sulandumisele "suurde* kunsti, püsib punt koos ka siis, kui selge konfrontatsioon "ametliku" kunstga on hägus tunud. Herbert Readi tuntud hinnangul püsivad kunsti rühmitused koos keskmiselt neli-viis aastat. Kurslased on kõik rekordid purustanud. Üks põhius on muidugi see, et siin ei saa rääkida koolkonnast tavapårases môttes. Tehtagu mulle selgeks, mis on näiteks ühist llmar Kruusamäe hüperrealistlikel portreedel, Albert Gulgi sürrealistlikel joonistustel, Marko Mäetamme kontseptualismil ja Peeter Alliku groteskil jne.

Kuid on kindlasti ka muid põhjusi, millest peaksin olulisemaks kurslaste sõltumatut, mängulist ja erksat vaimsust. Kõik nad on ujunud vastuvoolu eesti kunsti köik voimalike mainstreamidele. Nende tööd tunneb naituse saalis ära juba mitmekumne meetri pealt. Kursi koolkond on suurte isiksuste koolkond.

Enese poolt

võin vaid lisada, et taoliste erinevaid maalistiile viljelevate kunstnike nii kaua rühmana püsimajäämist ei saa nimetada vaid imeks. Selle kooselu taga on suuresti üks Ilmar Kruusamäe-nimeline mees, kelle kanda jääb suurim koorem suurte näituste korraldamisel ja isiksuste paratamatute pingete lahendamisel rühmas.

Olen ise Ilmarile ja kõikidele Kursi kunstnikele ääretult tänulik ning väga uhke, et olen saanud esineda ja sõbruneda selliste tähelepanuväärsete isiksustega. Kindlasti võlgnen vähemalt 20% oma kunstnikukarjäärist Kursi Koolkonnale. Loodetavasti jätkub seda kogemust veel kauaks.

Priit Pajos 2024

Albert Gulki https://noba.ac/en/artist/albert-gulk/

Ilmar Kruusamäe https://ilmarkruusamae.com/

Priit Pangsepp https://pangsepp.blogspot.com/

Külli Suitso https://kylli.dk/

Imat Suumann https://www.e-kunstisalong.ee/Suumann_1145

Peeter Alliku http://www.peeterallik.eu/allikufolder/paintings.html

Reiu Tüür https://paveikslai.lt/en/669_reiu-tuur

2005 aastal tegi eesti kinokunsti "gand old man" Rein Raamat tegi Kursi Koolist dokumentaalfilmi, mida saad vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=fDUa8lEQENE&t=1090s

The post Kursi Koolkond artists group appeared first on PRIIT PAJOS art.

Räägin pisut ühest oma viimasest 2024 aasta algul sündinud maalist, millele panin nime ”Mägijärve ääres”

Muidugi võikski pikemalt rääkida maalide ja nende pealkirjade seostest. Minule isiklikult on see alati pisuke probleem. Mõnikord on küll maalile nime andmine lihtne ja pealkiri tundub isegi olevat ainuvõimalik, aga pahatihti on just vastupidi. 

Traditsiooniks on saanud, et igal lapsel on nimi ja eks ta ole muidugi ka praktiline. Kes see ikka viitsiks jätta kõike meelde näiteks sündimise järjekorra numbrite järgi.

Kõnealusele maalile sai nimi pandud põhimõttel - vähem on rohkem. Kuna teos sai tegelastest, vormidest ja värvist küllaltki kirju, siis nimi tekkis maali keskse maastikupildi järgi- mediteeriva mehe portree mägise järve taustal.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi maali juurde väga selgituseks rääkida ja seetõttu tunduvad ka kõik pealkirjad pisut ülearused.

Kui minu tavaline maaliloomise praktika on olnud ikka niiöelda keskselt kujundilt ääre poole, siis siin käisid asjad just vastassuunas.

Esmalt sündisid vineeri põletuspraktika käigus ümbritsevad vähem tähtsad tegelaskujundid ja alles siis hakkas tekkima keskne maali tasakaalustav ja kokkuvõttev tuum.

Pean veelkord ka selles loos mainima, kui vaimustatud ma olen põletustehnikat kasutama hakates enda jaoks avastatud uutest võimalustest. juhuu!

Kuna ka ise olen juba aastaid katsetanud erinevate meditatsioonipraktikatega ja sügavalt huvitatud teadvuse sügavamatest saladustest, siis nii on ka mediteerivad ja elu üle mõtisklevad tegelased minu maalidel loomulikud külalised.

Sama raske kui on meditatsioonikogemusest rääkida, on seda ka maalikeelde panna. Pealegi kipub iga kogemus olema erinev. Üks on küll kindel, et igaüks kes on proovinud meelt vaadelda, siis kohtub ta vägagi kiiresti isiklike ”deemonitega”. ”Deemon” on muidugi kujundlik sõna. Mittereligioosne vastav mõiste võiks siis olla ehk ”vaimne müra” või ”sundmõtlemine”.

Vastukaja kõne all olevale maalile on olnud väga mõjus. Paistab, et külmaks ei jäta küll ”Mägijärve ääres” mitte kedagi- mis on muidugi hea. Hindan väga oma kunstile saadud tagasisidet ja jälgin alati suure huviga vaatajate enesepeegeldusi teoste ees seistes.

Maali on võimalik näha kuni 7. aprillini minu isikunäitusel "PuuSüü" Tartu Kunstimajas Tartu Art House Estonia

The post By the mountain lake appeared first on PRIIT PAJOS art.

”Metsikud” on hästi õnnestunud maal!

Kiidan ennast liiga harva ja selleks siis täna teen seda.

Alustasin maaliks ettevalmistust detsembri alguses. Kaks ilusa mustriga suuremat vineeralust olid ootel ja nii otsustasin põletada need üheskoos.

Karges külmas ilmas maakodu hoovil gaasipõletiga möllamine oli juba iseenesest müstiline kogemus.

/ vaata protsessi Instagrami postitusest

Olin juba põletameise protsessist alates väga põnevil ja ei jõudnud ära oodata maalimisega alustamist. Keskne figuurikoht oli kõiksuse poolt selgelt paika pandud ja sealt see siis algas.

Maalisin küll algul pisut arglikult, kuna ei tahtnud korduva ülemaalimisega pinna läbipaistvust ära kaotada, aga asja edenedes kindluski kasvas ja nagu juba kiideldud, olen lõpptulemusega rahul.

Vareste ja ronkade teema oli läinud 2023 aastal selgelt minu elus kajastatud. Leidsime kevadel põlluservalt heinast vihmas külmetava apaatse varesepoja. Poputasime teda suvi läbi kuni õppis lendama. Käisime nädalakese linnas ja tagasituleku järel me noort varest enam ei kohanud. Sai tast siis rebasele kõhutäide või leidis liigikaaslastest seltskonna, aga põnev tegelane oli ja jättis kindlasti jälje minu alateadvusesse.

Metsa olen maalinud varemgi ja korduvalt. Enne seda olin lõpetanud samas tehnikas maali ”Metsas” ja nüüd siis ”Metsikud”- näis kas hakkab mingi seeria välja kujunema.

The post Wild Ones appeared first on PRIIT PAJOS art.

I will talk a little about the painting called `In the woods.’

Enne põletatud vineeralustele maalidega alustamist oli mul tavaks teha ettevalmistavad visandid. Planeerisin teoste kompositsioonid enne maalima asumist küllaltki täpselt. Siiski olen alati pidanud maalimisprotsessi kui sellist sama oluliseks kui lõptulemust. Üllatused töö käigus on just need mis annavad asjale naudingu ja põnevuse.

Puualuseid põletades ja töid kavandades leidsin, et maalid on asunud ennast ise komponeerima. Ma ei peagi alustama enam ”nullist” kuna tuleelement on end juba tugevasti vineeril kehtestanud.

Maalil `Metsas`on kuumusest sõndinud põhikompositsioon väga selgelt tajutav. Kolme puutüve kujund ja valge figuurivorm teose kesmes andsid ette nii teose teema kui ka meeleolu. Edasine oli vaid alateadvuse ja keha koostööst sündinud sümfoonia.

The post In the woods appeared first on PRIIT PAJOS art.