Mägijärve ääres

Räägin pisut ühest oma viimasest 2024 aasta algul sündinud maalist, millele panin nime ”Mägijärve ääres”

Muidugi võikski pikemalt rääkida maalide ja nende pealkirjade seostest. Minule isiklikult on see alati pisuke probleem. Mõnikord on küll maalile nime andmine lihtne ja pealkiri tundub isegi olevat ainuvõimalik, aga pahatihti on just vastupidi. 

Traditsiooniks on saanud, et igal lapsel on nimi ja eks ta ole muidugi ka praktiline. Kes see ikka viitsiks jätta kõike meelde näiteks sündimise järjekorra numbrite järgi.

Kõnealusele maalile sai nimi pandud põhimõttel - vähem on rohkem. Kuna teos sai tegelastest, vormidest ja värvist küllaltki kirju, siis nimi tekkis maali keskse maastikupildi järgi- mediteeriva mehe portree mägise järve taustal.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi maali juurde väga selgituseks rääkida ja seetõttu tunduvad ka kõik pealkirjad pisut ülearused.

Kui minu tavaline maaliloomise praktika on olnud ikka niiöelda keskselt kujundilt ääre poole, siis siin käisid asjad just vastassuunas.

Esmalt sündisid vineeri põletuspraktika käigus ümbritsevad vähem tähtsad tegelaskujundid ja alles siis hakkas tekkima keskne maali tasakaalustav ja kokkuvõttev tuum.

Pean veelkord ka selles loos mainima, kui vaimustatud ma olen põletustehnikat kasutama hakates enda jaoks avastatud uutest võimalustest. juhuu!

Kuna ka ise olen juba aastaid katsetanud erinevate meditatsioonipraktikatega ja sügavalt huvitatud teadvuse sügavamatest saladustest, siis nii on ka mediteerivad ja elu üle mõtisklevad tegelased minu maalidel loomulikud külalised.

Sama raske kui on meditatsioonikogemusest rääkida, on seda ka maalikeelde panna. Pealegi kipub iga kogemus olema erinev. Üks on küll kindel, et igaüks kes on proovinud meelt vaadelda, siis kohtub ta vägagi kiiresti isiklike ”deemonitega”. ”Deemon” on muidugi kujundlik sõna. Mittereligioosne vastav mõiste võiks siis olla ehk ”vaimne müra” või ”sundmõtlemine”.

Vastukaja kõne all olevale maalile on olnud väga mõjus. Paistab, et külmaks ei jäta küll ”Mägijärve ääres” mitte kedagi- mis on muidugi hea. Hindan väga oma kunstile saadud tagasisidet ja jälgin alati suure huviga vaatajate enesepeegeldusi teoste ees seistes.

Maali on võimalik näha kuni 7. aprillini minu isikunäitusel "PuuSüü" Tartu Kunstimajas Tartu Art House Estonia